Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/TrubetskyT.php on line 11
Valguse võimendamine ergutatud kiirguse abil | Armastuse altarid | Riia, mu arm |
Ronk | Kopenhaagen | 3:36 |
Insener Garini hüperboloid | Jumal kaitse kuningat | Elu II |
Malemaja star |
Luuletusi kokku: 10.
Võib laserikiir niidist
Veel peenem olla tead
Ning galliumarseniidist
Sa maalid roosaks sead
Ja laboris on pime
Sööd infrapunast lund
Ja pole mingi ime
Kui tulnud on su tund
Ja sead end minekule
Nüüd seavad nad või näis
siis korda aje tule
Ning ta on kiirgust täis
Jah korda oma tahet
Nad saadavadki veel
Pead üleval me pahet
Siin pargis siin alleel
Armastuse altarid, nad seisavad siin reas.
Siin kivisse on raiutud need mõtted, mis sul peas
Õrnad käed on siia poetand sukapaelu, kette,
Kirjakesi, medaljone, murdund sigarette.
Siin on kullast krutsifiks, mis säranud on rinnal.
Põlispuude juurtest läbipõimund mullapinnal
Armastuse ohvrikivid seisavad siin rivis.
Ohkamised, sosinad siin talletatud kivis.
Laulatusekleidis näed üht varjukuju kõhna
Palvetamas. Ninna tungib hääbumise lõhna,
Kõndides siin pargis keset kõdunenud lehti.
Siin on münte, aastasadu enam mis ei kehti,
Vanast sarvest kammgi, millel murdund mõni pii.
Seisata ja oma nodi altarile vii.
Kolletab lepp
ning tuul on heit-
lik, keerleb prügimäel.
Lagunend trepp.
Valendav kleit.
"Tüdruk, on sügis käes."
Revolutsioon.
On Läti ning
Liivimaa pealinn see.
Prostitutsioon
ja pätid ning
siiski on hea linn see.
Varisend krohv.
Okupatsioon
üdini on mu sees.
Portvein ja kohv.
Kohvikus joon.
Sillerdav klaas on ees.
Helendab sall.
Kohtuvad suud.
Suus on ent nutumaik.
Taevas on hall.
Raagus on puud.
Siiski üks helge paik.
Lahkun ma, kurgus nutt.
Sinna, kus tee varjutab uduloor,
jääb Riia mu arm.
Ma istun kolde ees ja
see on siiski tõik,
et olen tühjas lossis.
Lahkunud on kõik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Mul pisut õudne näib see
Nurgas kõrguv kapp.
See kapp on täis kassette.
Koldel mängib makk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ei kuule, kuidas kivi
vahel laulab kilk.
Ma olen rahulik, mul
püsib tema pilk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Näe, tantsib tulekumas
seinal rippuv maal.
Ei sellest hubasemaks
muutu kõle saal.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ma tõstan halu tulle.
Halust tilgub vaik.
Ei muutu valgemaks see
üksildane paik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Nüüd enam sepikojas
vasarad ei löö.
Ma pole päris kindel,
lõpeb kord see töö.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Kui ma lahkun
udus hallis,
jää siis hüvas-
ti, mu kallis,
sa!
Lehed kolla-
sed on puudel.
Üritan sind
veelkord suudel-
da.
Läheb laev ja
nutt on kurgus.
Sõbrad oota-
vad mind Turkus
ning...
Seisad, värvi-
tud on huuled.
Viivad üle
mere tuuled
mind.
Idakaar on
koiduverel.
Käes on hommik
Läänemerel.
Häh.
Aknaklaasi
katab veetolm.
Ees on udu,
kaljud, Stockholm
töös.
Tänavail, met-
roos ma longin.
Viivad tundma-
tusse rongid
öös.
Kell neli
saan ma kullast
pandlaga vöö,
kus türkiise on täpselt
kuus.
Kell neli
saan sinisetest
pärlitest kee,
mis siis kumab, kui
kumab
Kuu,
ent kell on
3:36.
Kell neli
mind vastuvõtt
ootab Versailles's.
Tuleb kohtumisi ka
Kuus.
Kell neli
mind tervitab
tuledes mõis
ja mu printsess, kel
kuldne
juus,
ent kell on
3:36.
Kell neli
saab miljardär
sekundipealt
minust. Sadamas jaht on
uus.
Kell neli saan kõik, millest
unistand eal,
ent probleem on ju
hoopis
muus,
sest kell on
3:36,
3:36,
3:36...
Öö on siin soe
Veidi rõske ja soe
Miski ei loe
Mitte miski ei loe
Minu ees laual on hüperboloid
Pimestav kiir
Silmipimestav kiir
Tunnete piir
Meie tunnete piir
See on ju hukatus hüperboloid
Unistav sarm
Sinu unistav sarm
Zoja mu arm
Minu Zoja mu arm
See on ju igatsus hüperboloid
Uinub Pariis
Taas kui uinub Pariis
Kohtume siis
Siin me kohtume siis
See on ju armastus hüperboloid
Pealuuga lipp
Surnupealuuga lipp
Tundmuste tipp
Sinu tundmuste tipp
See on ju vabadus hüperboloid
Sinavad veed
Vaikse ookeani veed
Marmorpaleed
Roosad marmorpaleed
See on ju paradiis hüperboloid
Elu ja surm
Meie elu ja surm
Taevalik hurm
Nõnda taevalik hurm
See on ju igavik hüperboloid
Lumi on maas
Siis kui lumi on maas
Kohtume taas
Siis me kohtume taas
See on ju unistus hüperboloid
Tule jälle hertsog Magnus
Rahvas ju kombainid tagus
Mõõkadeks ja jällegi on jõus
Veering mida laias kaares
Välja lasid Kuressaares
Mündid millel ilutseb su lõust
Süüta südametes leegid
Lase käiku privileegid
Mida sulle kinkis Groznõi mõõk
Põltsamaale loss taas kerkib
Uued Ivo Schenkenbergid
Mõistavad et nendega on schmõõk
Rajatakse nagu oli
Põltsamaale metropoli
Eestimaale kuningriiki taas
Tervitame sind kui tuled
Kunagi kui jälle sured
Oleme kõik sinu kõrval maas
Aga siis kui Taani laevad
Muuga sadamasse jäävad
Tulemata viljalastiga
Oma kuningannat maiast
Lohutama lossiaiast
tuleme me õunakastiga
Sulle järgneme kui lubad
Maksku veeringud või rublad
Frangid zlotid rundstükid või öör
Sina oled meie maitse
Hüiame kõik Jumal kaitse
Kuningat või Vive l'Empereur
Vabastatud on ka Tallinn
Groznõi enese vasallid
Toompea lossis ootavad sind veel
Sulle valitseda jätku
Liivi kuningriigi jätku
Õnnistatud Eesti NSV-d
elu on aine liikumi-
se eriline väga
keeruline
viis mis tekib
ühel aine
arengu-
jär-
gul kindlates tingimustes
Keskaegses keldris hämar saal, kus istub Ehlvest Jaan,
Peakohal iidne võlvikaar. Siis ilmub baaridaam
Ja pikkamööda täitub baar, see Malemaja baar,
Ja leti juurde astub, see Malemaja star.
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.
Jälle ees tal pingeline matš, on asi ``2''.
Vastane on suur ja paks, ka Ehlvest pole laps.
Enne mängu võetud naps teeb tuju rõõmsamaks.
Otsaette laks ja võit on käes tal nagu naks.
Siin malemeister viidab oma võidujärgset ööd
Ja baaridaamil läbi öö on baaris palju tööd
Ja malemeister kiidab oma kaamlinahast vööd.
Ta hääl siis kajab läbi öö, siis kajab läbi öö..