Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/TalvikH.php on line 11
Taliöine | Rabas | Öö |
Maru |
Luuletusi kokku: 28.
Öötaevas sätendab kuu hõberoos,
lööb sädelema vete jahe viru
kui lilleväli sinimustas voos.
Tuul tiibu laotab, unine ja vilu.
Siis lennuks minu vaimgi tiivustub
kuupaistel, läbi kroonilise une.
Mu templivare äkki kirgastub:
leek särab altarile puhken tule.
Sääl võlvistikus voogab magus aur
ja vahelt rooside mind valvab Jumal.
Ta pilk on tasane kui õhtulaul,
sest puhkevad mu põsed aokumal.
Ah, vastuhelk see on vaid helge kuu,
vaid sädelus vee haigutavas neelus!
Pilv hõberoosi kurku neeland ju...
Ööpime endu'ine vee ahnes keerus.
1924
Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,
oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
kui haige, kõigist unustet monark.
Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
ja kostab joomarite kisa võik.
Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu.
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed.
Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
Ehk sinna, kuhu verstatulpe traav
kaob keset soode vesihalli rodu,
kun tukkuv hämarik mu nukker kodu
ja surisängiks avar maanteekraav.
Sääl roheliselt uinub videvik,
ööd päivile kui vaimud sarnanevad.
Ei päri keegi, miks nii hall sääl kevad,
miks tali sääl nii lumine ja pikk.
Käin üksi piki hämarat alleed,
all jalge sügislehti koldne sau.
Oktoobritaevas halli laotab kadu
ja tuuled mühavad kui kauged veed.
1924
Tütarlapsele, keda ma nii väga armastin!
Su liikmed lõhnavad kui noored valged kased,
mis oma ladvastikud peitnud uduloori.
Ning omi sädelevaid õlgu, rindu noori
sa läbi värisevi lehi paista lased.
Ja vaade selge sul kui kaljust karglev läte,
mis ripsmeilt vuliseb kui pehmest lepavõsast,
sääl joomas käisin ma kui lõo, kes eksind pesast,
uus elu vulas mul sääl üle pää ja käte.
1926
See on Õhtumaa hing:
kui ta teisi ei söö, ei lahka,
pöördub ta tagasi ning
iseenese pistab nahka.
1935
Kuu sinivingus valge marmor ujub
kui kiirgav lumi põhja taeva all.
Küpresse tardund ladvus öökull huikab,
täht mõni tulisilm öö taarnais tuikab.
Fontäänest kihisedes keeb kristall;
kül udu piki kivisambaid sujub.
Kes mäletab veel kahavat printsessi,
öö vaikuses kes kaua valvand siin,
pää kuumav kaleda kolonni najal?
See oli sätendaval, vingel aastajal,
kuid nüüd mind siia toonud sama piin
ja peitnud vari samase küpressi.
Kuu kaame valgus lillepeenraid katab
kui surnulina. Pulstund puude all
fontäänest kaugeid halinaid veel kajab.
Mu sülest valgeid õisi vette sajab.
Öö hauda varjab tumm ja hõbehall;
külm udu kihisevaid vesi matab.
1925
Pastiche à la Villon.
Nikolai Triigile pühendet.
Oo võllas, hüppetorn siit Hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas,
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu -
kõik vendadena kohtund on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, -
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajad, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetand.
Saade:
Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,
neil äkki tõrkuv urin kostub kõhust.
Ah, enne saabumist Jeruusalemma
neil tuleb kesta piinlikem dilemma,
sest kuna kõrisid neil nöörib ling,
peab tagakaudu lahkuma neist hing.
1930
1
Mind kurnand pahed, laostand ajad karmid,
bordelle põrgu jäänd mu viimne veering.
Mu palet moonutavad pussiarmid
ja kaela kuritõve tätoveering.
Kuis tõmbleb tuul mu pimekülmas ärklis!
Mu sõrmed ammu reumas kiskund krampi.
Kord pigistas mu kurku kraede tärklis,
nüüd astmarünnak, haarav elulampi.
Kui piinav nälg mind sunnib tänavale,
ma süüvin rahvamassi kuuma sülle.
Käed kohmakad, kuid mõistus teraskale,
sääl kütin seelikuid ja ridikülle.
Ja vastu keskööd kuski vargakoopas
juut-ihnur rahaks vahetab mu noosi
ja varavalgeni "Hotell-Euroopas"
ma rüüpan makstud kire jäist narkoosi.
*
On tiine hirmust sellel' järgnev uni.
Ma kuulen kooljaist nagisemas treppi,
või surnud öös mind jägib hommikuni
tumm kordnik, vibutades kummikeppi.
2
Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.
Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.
Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.
Kui mustavad udud
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.
1926
Mu süda meeltekoldes tuhastub
ning aju söestub nikotiini vingus.
Kas iial enam puhastub
mu tahe, lõtvuv ulaelu lingus?
Ning iga läbipõetud aastaga
roog maine näib mul' kibedam ja toorem.
Hing täitund saastaga,
mis jätnud sinna mineviku koorem.
Üks veski nägematu jahvatab
kõik rõõmud mürgiks jahtuvas mu veres,
kus elumõte kahvatab
kui närbuv päike kleepjas udumeres.
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raksub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
Mu kude kuiv kui tuhk -
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.
Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuhatuum
end ruskeks kullaks pleegib.
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.
Milleks mulle tiivad...
Milleks mulle tiivad, kui mul puudub siht,
kui mu tähe matnud pilvi pime kiht?
Milleks mulle kuub, mis lausa kullast näib,
kui ju katkulehk mu kurgukoopast käib?
Milleks mulle sööma-, milleks joomarõõm.
kui mind jalust rabab iga priskem sõõm?
Milleks kuulsuski, mis hullutas mu meelt?
Kord ta naeratas, kuid hiljem näitas keelt.
Haud vaid andke mulle surnuaia sõrval,
et võiks rahu leida kustunute kõrval.
1926
Külm juusteisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil' kajas.
1
Ma õnne talumiseks oli
liig mannetu ja nõrk.
Mu pääluus äikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.
Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.
Mul julgust kotkalennuks jatkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.
2
Mu armastus kui epilepsis äge,
kui pikselöök ta kuiv ja viljatu.
Seepärast kõigist olen hüljatu
ning õnne aiman vaid kui teispool mäge.
Ja noorus käest mu kõrbes imeruttu,
ta teele jäid vaid suitsvad rusumäed.
Sääl vahel sütes kahlavad mu käed,
sest ala kuuldub säält kui lapse nuttu.
3
Su laual paberossikarp ja tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, -
su värsid ju kui lapsel saamatud.
Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.
1928
Rõõmude vürtsiseid veine
kevad mul rinda kallas.
Hurmas läks päev, aga teine
mustade murede vallas.
Nutuga naeru pooleks
pudeneb igal viivul.
Emba mind, et ma kooleks
lõkkele loitvail tiivul.
Issand, kas iial ei leita
kongi, kus koltun vahaks?
Vahel su peekrisse heita
kihavaid mürke tahaks.
Piinan ja petan sind armus.
Kui aga kihvatad raeva,
tunnen, et raudne su karmus
avab mul seitsmenda taeva.
1
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumipall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.
2
Üks hambutu vanapiiga
mind unes tallas ja rõhus.
Kas olen ehk suitsetand liiga,
või on mul ussid kõhus.
On's tükike jahukäkki,
mis magada mind ei lase?
Või äkki
ma salmikuist jälle rase?
Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügaval liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
Vea silmile kaabu
ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigiti täppi,
on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
Kõik sütitav ihade sööste ja sõdu
on pehk vaid ja kõdu
tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
kuid enesest ilma
me jöime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
Ta külluses määndus
me olemisalus.
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.
1936
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aega astus.
1
Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.
Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.
Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.
Isand on läind. Koitub ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.
Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.
2
Iial veel kahtluse ängistav astma
pole nii rängalt me rindu rusunud.
Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
ruttavad käsikäes luule ja usund.
Mõnestki otsima-trotsima kistust
valgub märtriveri areeni.
Vastset kuulutades Kristust
väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.
3
Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.
Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus - Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.
4
Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.
Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.
5
Võib-olla, pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.
Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.
6
Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion.
Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib end Arv -
tüütu ja kodutu pööbel.
7
Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?
Ei!
Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna dzunglite mürgisest neelust
verine päike - Revolutsioon.
8
"Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad "olud"?" -
Oma "kutsumust" nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.
"Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa siis see" -
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.
"Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu.
Ei kukuta nupumeest pisike patuke,
küll aga lolli ja loidu."
Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.
9
Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.
Mu hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.
10
Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.
Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.
11
Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale -
nii paiskub hulkade jõõr.
Koomale
tõmbub äikesepilvede sõõr.
Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja -
Messias
12
Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!
Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.
1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.
Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.
Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.
Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.
Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest' pillub mind ringi
Kiusaja igiõel.
2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti õilsad plaanid -
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated ma maha müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
3
Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.
Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.
4
Loobumuslätteist juues
sa heledam ingleist näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.
Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.
Ja rahakaardile tempel
on enam väärt,
kui kogu inglikrempel
palistav taevaäärt.
5
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
Bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
Kandes risti eikellegi kasuks,
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita - ning elada siiski.
6
Maailma mõttesse usk
on pehme vaid uinujal' ase.
Meid aga süvenev tusk
magada enam ei lase.
Kuigi me tahe kuum
usu hõlmas unustust otsis -
elu torm
on trotsis.
Aadete hõljuv tants
vaid liiva me laugesse puhus.
Dogmad on argade kants,
mida ründab juhus.
Keegi ei tea,
mis tasa meis kõigis tärkvel
taga teadvuse lampiderea...
Olgem ärkvel.
7
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
Me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.
Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stiihiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.
Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju...
Sest hulus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.
8
Meie tahe on hüljata kõige kiuste
hää- ja kurjatundmise vilju.
Üle me uljalt vallanduvi hiuste
paradiisi valgus lööb haljendama hilju.
Meie tahe on uskuda võimatusse,
süüvida kõigi poolt sõimatusse -
kinnistõdedest irdunud oleskellu.
Meie jumal jääb inimkätest voolimata
ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata
viib meid tagasi ellu.
9
Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
Mu kirg lõi sinna kui kõue-
kärgatus.
Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.
10
Hüljates ehitusindlusi
ma loorbereid maisi ei vaja.
Mõistuse rünnates kindlusi
ma Tahtele vabastan raja.
Tõdede purustades koore
ma tuksleva vallutan tuuma -
ürgnoore
ning igavest kuuma.
11
Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias - ei see veel ilmu...
Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!
1934
Koit mul' rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivi hangub.
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
Vaata varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.
Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.
1938
Varsti, varsti enam keegi
õrna roosipuud ei hari.
Üle lossi, üle seegi
langeb surma tuhkjas vari.
Vares, umbseid iile haistes,
korstnal kurja kraaksub tõbe.
Koolnutel on kõhud paistes,
aga näod kui selge hõbe.
Võlur vabiseval palgel
vannutamas taevatähti.
Tondinõmmel tuhavalgel
peata hobust jooksmas nähti.
Helin, hanguv kellamalmis,
enam Loojani ei lenda.
Tüki leiva pärast valmis
vend on müüma lihast venda.
Nüüd, kus löögiks tõstes teivast
sõber sõpra luurab sala,
andkem oma viimsest leivast
vaenlasele viimne pala.
Või kui mässu kihku kartes,
raevul ihutakse nuge,
leidku meie käsivartes
viimne orb ja kerjus tuge.
Kui ka mõte, ussist nõtkem,
elust ei saa usku anda, -
naeratades naabrilt võtkem
tema raskeim koorem kanda.
See meist roogib hingesalve
sadestunud kõntsasette,
kuni kirkana me palve
kerkib taas Jehoova ette.
1939
Ma uuena tõusen tulest,
sai tuhaks mu koltuv kest.
Ma kergem udusulest
ja tugevam terasest.
Jäid lõõska vaid pehkinud jätted:
väär-mina ning eba-maailm.
Nüüd jootmas mind Kõiksuse lätted
ja silmaks mul - Kõiksuse silm.
Ja päiksekiirtega ühte
mu ihu sulab uus.
Ta üleni leegib kui lühter
ja Elu Sõna tal suus.
Viin kõikjale valgust ja rõõmu,
mu hingusest sulab hang
ja mu südamest suuri sõõmu
joob lunastust roimar ja vang.
1945
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostavad kriuksed.
Õhtud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumetorm keeb üles tuhkur
ja tähina meil vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tullehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl läib taevavõlvini.
1
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
2
Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.
Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik: meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.
3
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivand aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jäänd haprad kondid.
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid, puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
4
Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane sääl välja keeb mu kerest
kui udu mädanevast pilliroost.
Sääl ähmaseks eimiskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.
5
Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.
HIngab külma põhjavesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kustub.
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel, taod süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi,
peab kaua käima kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse ootama jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
Metsa peale hingematva
pahinaga langeb maru.
Vihur tuiskab ladvast latva,
kiunub tuultetaru.
Kurjalt korskav tormiratsu
rägastikku ajab vagu.
Pilvis - nõõ! - näen lehvivat su
laka musta plagu.
Okstes vinguv tuulejuga
hiiglaraage paiskab pihuks.
Keegi nagu haljast nuga
puude vahel ihuks.
Vooga, maru, paisu, maru,
pehkind tõkked puruks rõhu!
Paljudel sa peast viid aru,
rinnast imed õhu.
Samas aga värske voona
õudsed õhuaugud täidad,
hullutava pilliloona
loidund vere läidad.
Vooga, tuul! Kes kord su kruusist
hukutavat joonud hurma,
heitleb, kuni murdub puusist,
naerdes läheb surma.