Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/SeppR.php on line 11
Rein Sepp sündis Tartus 1921. aastal advokaadi peres. Isa koos vendadega pidas Ipikul, Rein Sepa hilisema elupaiga Egliteesi lähedal suurt Vingali talu, kus noor Rein veetis lapsepõlve suved. Treffneri gümnaasiumil, mille õpetajaskonda Rein Sepp ikka tänutundega meenutas, oli tema kujunemises oluline osa, nagu ka ajaloolasest lellel Hendrikul ja tema käsikirjad ümberkirjutamisel. Germanistikaõpingud Tartuülikoolis katkestas sõda, mis tõi endaga kaasa Saksa väeteenistuse. Rein Sepast sai rindekirjasaatja. Olles seotud Eesti Rahva Muuseumi varade päästmisega, sattus Rein Sepp Läänemaale, kus ta pidi end paar aastat metsavennana varjama. 1949-1956 viibis Rein Sepp poliitvangina Vorkutas, vabanedes asus ta elama Läänemaale Ristile, hiljem elas Pärnumaal Kergus ning 1970. aastast alates Ipikul. Uue elupaiga soetas ta«Vanema Edda» tõlke honorari eest, edaspidi valmisid seal tähelepanuväärsed germaani eeposte «Nibelungide laul», «Beowulf», Wolfram von Eschenbach «Parzivali» ning «Noorema Edda» ja «Anglosaksi kroonikate ja poeemide» eestindused, samuti tõlked hollandi ja saksa kirjandusest. Egliteesi talukoht ja sealneümbruskond oli Rein Sepale väga tähtis. Oma kodu kujundas ta kooskõlas arusaama ja ettekujutusega muinaspõhja inimvaatest. Rein Sepp suri 25. jaanuaril 1995 ning tema kindla soovi kohaselt maeti ta oma koduaeda. (nii sissejuhatus kui ka järgnevad kaks luuletust on võetud 14. mai 1996 Postimehest)
Luuletusi kokku: 2.
Kord elus ikkagi end jälle joonde sead
ja elukübemeid taas naerul kaasas kannad
ja üha kerkima nad jäävad - udus mäed
ja üha sinetama kauged rannad.
Ja ikka sa kaasa jooksma pead
ja ikka kestma jäävad inimeste rännud
nii tõesti nagu muuseas oma vankrit vead,
nii tõesti nagu ununevad valged kännud.
Kord tõesti hülgad enda tihenevaks maaks
või tõused imeliseks tiivaks tuules -
kes lehe langemisi osatada saaks,
kes rida rünnata, mis sündinud on luules?
Vaiksemalt kui kivist veski
muljub mälestusi maa,
sest ta üha kõneldeski
peab end maha vaikima.
Tuuled toovad, tuuled viivad
riismeid eluraamatust -
uned, unenäod ja liivad,
palju tunde, saamatust.
Siiski mingid teed ja sooned
läigatavad õhtu eel,
maasse tumenevad jooned
inimeste varjest veel.