Tõnu Õnnepalu (1962)

Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/OnnepaluT.php on line 11
Eesti luule

Tõnu Õnnepalu sündis Tallinnas Nõmmel agronoomi ja raamatupidaja pojana, õppis [---] 1980-1985 Tartu Ülikoolis bioloogiat. 198501987 töötas ta bioloogia ja keemia õpetajana Hiiumaal Lauka koolis, pärast seda vabakutselise tõlkijana, kirjanikuna ja ajakirjanikuna. Töötas 1989-1990 ajakirja "Vikerkaar" algupärase ja tõlkekirjanduse toimetajana, 1993 kirjastuses "Tuum" ja sama aasta septembrist Eesti Vabariigi välisministeeriumis.

Esimesed luuletused ilmusid 1984 ajalehes "Sirp ja vasar". Luulekogud: "Jõeäärne maja" (1985), "Ithaka" (1988), "Sel maal" (1990), "Mõõt" (1996)

Ithaka (1988)

Imelik on kui lõpeb päev see päev mida mattis tuisk ja päike ajuti vine seest kumas nagu kuri silm ja nüüd veel enne pimedat viimaks selgineb taevas mille rohekal põhjal mõni kerge linnusulg sule jälg liikumatu seal kõrgel kus valgust veel jagub sellal kui all sinise lume sees sarapuupõõsad süsimustade õitena seisavad ja tuulehoog peenikest raagu pillutab mööda lund ja tõstab tuisupöörise veel mis samas sanglepatüvede vahele sureb kui vaatan taha suusarada kaks sinist varju mida kustutab tuisk kui vaatan ette rohekas taevas hõõgub pikk pilv kui silmad sulen siis näen ma elan igavest elu ma usun ta sisse 1986

Mõõt (1996)

Ma ei tea, kas tema on kannatand, ma õieti ei teagi, mis see on. Loom-inimene tõstab pead, sel on nälg, nagu alati, selle sooled on tühjad, selle silmad on suured ja natuke sametised nagu ilusate noorte loomade silmad. See tahab. Teha valu. Tahab tahta. Loom-inimene pole süüdi. Mina pole süüdi. Tema pole süüdi, et tema liha ja veri ei kustutand kellegi isu. Ma ei tea, kas tema on kannatand. Ma ei tea seda oma lihas. Ma ei tea seda oma vaimus. Ma ei tea seda oma hinges. Ma ei tea, kas neid ühtegi eraldi on. Ma ei tea, kas tema on kannatand. Lumi on ikka veel maas ja valgust on täna palju. Jah, suur on valguse jõgi, valguse vool, valguse mõõk ja käsivars, aga mu silmad on vaesed ja nõrgad, varju sinisel piiril näevad nad õhukest tuld. Ma ei tea, kas tema on kannatand, mind jäeti eluloomaks ja võib-olla ilmaaegu, võib-olla ilmaaegu mõtlen ma, pime, näha valguses valget tuld, lakkuda uut kevadet, nagu näljane lammas soola, oodata Muutusetundi, nagu öövahid ootavad hommikut. Ma ei tea, kas tema on kannatand, linnud teevad häält merel, tõstavad oma häält vete peal, kust jää on läind. Ellujäänud linnud! Mitte raiped kaldal, ronkade, rebaste toit, tõstavad häält, mahedat, võigast, keeletut vihast üminat külma vett, jäälaulu jää vastu, väikese liha sõjalaulu suure tühjuse vastu, sõgedat valguselaulu valguse vastu, Nimetu laulu, Valu võidulaulu. Ma ei tea, kas tema on kannatand. Minu raibe ei ole veel valmis, valguse sõjavägi tuleb ja minu lihas valitseb öö, linnud teevad oma õrna punase kurgu lahti vastu jääd ja mingi tundmatu süü on ikka veel minu hinges. Võõras, rumal süü, mida ma ei taha, väike ja kõva nagu tinakuul roiete vahel, nagu roided ise, mis ei lase mul sisse ja välja hingata, sisse hingata seda valgusejõge, kus ujub lindude ümin, välja hingata seda ootust, mis on nagu öövahtide ootus, kuigi on päev, ah! ilmaaegu on päev, kui mina olen tast pime, ilmaaegu on päev, kui ma ikka ei näe, kuhu panna see süü! Ma ei tea, kas tema on kannatand, Ma ei tea, miks mina ei taha teha valu, Mina, loom, miks ma ei taha teha valu, Mina, loom, miks ma ei taha murda tema luid, Mina, loom, miks ma ei taha torgata välja tema silmi, loomasilmi, mis on nagu minu silmad. Tappa, et poleks süüd, sigitada, et poleks süüd, külvata süü seemet Nimetu üska! Ma ei tea, kas tema on kannatand, valguse suures jões olen ma tume prügi, kübe selles voos, mis on Täna. Ma ei tea, kas tema on kannatand, vabakssaand merel olen ma lindude sõnatu laul, Nimetu enda laul, Võõra pime ümin. Ma ei tea, kas tema on kannatand, võib-olla ilmaaegu olen ma, võib-olla ilmaaegu ellujäänd loom. Ma ei tea, kas tema on kannatand, ja kas sellel on mingit tähtsust, kas mingit tähtsust on raipel ja kas minul on mingit süüd. Ma ei näe muud kui valgust, kuigi alles on öövahikord ja valgust ei ole minus ega kellegi sees. Sinise varju piiril on väga õhuke tuli ja ma ei näe sellest läbi, ah! ma ei näe, ma ei näe sind!

... Udu aitab mul näha, näitab, täna, armas, mida eelmiste päevade päike minu eest varjas. Seda kurbust, mis on kõik, mis ma tean: et armas, sa oled võõras, et me oleme üksi. Kui sa ka oleksid siin ja minuga koos selles teatris, oleks tükk, mis sa näeksid, teine. Ja see oleks teine täna kui mul. Sind nähes ma näeksin vaid paremini su võõrust. Näeksin, et kujutlus hellitab alati teist. Ja siiski, jah, siiski, kui sa oleksid siin, ma tean, midagi seoks meid kokku. Mitte see, mis me näeme, koos ja erinevat, mitte valgus, mis paistaks meie peale ja lahutaks meid nagu mõõk. Mitte sõnad, mis lahutavad veel enam, vaid ainult see, mis on pime, mis on tumm meis, mis on kurb, mis on loom. Mis kuulub Nimetule meis ja mida ta laseb meil maitsta vaid teises. ...

... Armas, vaata, sa pole ankrupaik mulle, kus kettides hõljuvad vetikad. Tõsi, minagi igatsen Puhkust, igatsen uinuda sinus ja et midagi enam ei tuleks ja see oleks lõputu peatus, suvekeskpäev, kui päike näib peatuvat iseenese tulises unes. Aga ma tean, et Nimetu keelab veel seda ja et me kumbki ei tohi kauaks sulgeda silmi ega elamata jätta oma elusid. Meie kummagi laev ei ole veel vrakk, miks me siis ei peaks minema teele (ei, mitte teele, sest vete peal pole teed), kui jäägi on kadunud valgmalt ja ma näen, kuidas linavästrik joonistab liivale uute maade kaarti? ...

Elada on olla pidusöögil, olla palumata võõras jumalate lauas. Lasta ennast pererahval nuumata ja joota, naerda piduliste üle häbematult koos ainsaga, kes sinuga midagi ei karda, ja kelle kõrval hetked on suujad uned elust, mida elada on olla kevadel, maamesilane, väike ilus paks kuldne tugev kuril mida elada on käia hommikul mustsõstraõites, noortes tugevates kobarates, täna avanend; mida elada on päevaharja ümber käia sumisemas kirsiõites, homme mahapudenevas vari-valguses, mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid, sügis, kirsijuured, külmad, talv, talve üleelamine, ellujäämine; mida elada on kohe jätta tühjad õied, kohe tiirutada täite õite poole, mitte lasta ennast viivitada valest karikast; mida elada on kuumal kuival päeval küllastunult lendu tõusta nõmmedelt, põriseda vastu tulist sinist õhku, purjus nektaritest, sõge taeva neelust, pöörisest; mida elada on olla varastanud, taevas, mida pole, pärjast jumalate juustes ja mida elada on olnud jätta oma astel, oma väike särav mürk kätte, mis su tappis.

Ma ei tea, kas tema on kannatand (lk 7)	Targutamine on patt (lk 17)	Elus on mitu elu (lk 26)
Elada on olla pidusöögil (lk 68)