Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/LepikK.php on line 11
Eesti luule

Kalju Lepik


Ema portree Portrait of my Mother

Tuulte teedel

Kisendad, kodumaa! II


Luuletusi kokku: 3.


Ema portree Portrait of my Mother

    See on mu ema portree.                          This is a portrait of my mother.
    Käed tööväsimusest vajunud sülle.               Hands sunk in her lap from work-weariness
    Ja mina kusagil tühjas ruumis                   And I somewhere in empty space
    hüplev alp harakas                              a conceited, hopping magpie
    laia taevalaotuse all.                          under a broad sky.
    Prillid on kukkunud lahti löödud raamatule.     Her glasses have fallen on to the knocked-open book.
    Suur Jumal hoia mu poega.                       Great Lord, look after my son.
    Vihm vasardab vastu aknaruutu.                  The rain hammers against the windowpane.
    Ema käte puudutuse soojus                       The warmth of the touch of my mother's hand
    on ikka veel mu põskedel.                       is still on my cheeks.
    Ahjus küpseb rukkileib,                         In the oven a rye loaf is baking
    õhtune söömaaeg                                 for the children's and grandchildren's
    lastele ja lastelastele.                        evening meal.
    Pärast ikalduspäevade põuda                     After the crop failure drought
    veereb ema kortsus põskedele                    a single drop
    üksik pisar,                                    rolls down mother's wrinkled cheeks
    langeb tööst krobelistele kätele.               falls on her work-roughened hands.
    Tunnistage, Jumala riik on sündinud.            Bear witness, the Kingdom of God is near.
    						(Translated by David McDuff)

Tuulte teedel

    Kihutavad, kihutavad hullund tuulte ratsud,
    lakad, sabad vuhisevad, sõõrmeis tormi naeru.
    Valjad võikalt kõlisevad, vastu taevaseina
    kapjadest lööb jäisi naelu -
    surma, karjeid, leina.
    
    Inimene jõuetu, sa püsti käia katsud
    rajal - idatuulte, läänetuulte iilest uhut.
    Ümberringi kohiseb ja praksub, ulub võikalt.
    Tuultest siia-sinna puhut,
    kanarbikus põikad.
    
    Tinavalge kuu, su puuslik, järel samme hiilib,
    ja ta nõuab, ohvriks nõuab osa sinu verest.
    Higiniiske käega haarab keegi rõivaist - karjud!
    Haarajaga ühest perest -
    need su oma varjud.
    
    Lähed kadakate vahel vinges tuuleiilis
    püsti päi, sa ehkki vindund oled mitmes leinas.
    Esiisad aastasadu, meie vastsel ajal
    uued, kas või veriheinast,
    ehitame majad.
    

Kisendad, kodumaa! II

    1
    
           Ükski võim
              ei saa
         sulgeda suud
           meie maa,
    meie õiguse järele.
    Ka siis, kui meie hõim
    selga saab surisärgi
          manala õues,
    kuulete kisendust kõues,
    kanarbikus ja soos,
    sügissajus ja rajuhoos,
          õiguse järele.