Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/KrossJ.php on line 11
Luiteliivadel joostes | Maailma avastamine | Edasimineja |
Imeline aas | Eitede tarkus (1965) |
Luuletusi kokku: 5.
Luiteliivadel joostes
tuli sinine meretuul
ja ütles mulle:
Tõeline armastus on olemas.
Tema ongi päike tumeroheliste mändide kohal.
Sinu kujuteldav hing on olemas.
Tema ongi läbipaistvate tiibadega kärbes
helerohelisel männikasvul.
Aga su süda
on vaigupisar,
mis saja tuhande aasta eest nõrgus
tohutus laanes
tohutust tüvest.
Vaigupisar, millele laskus
läbipaistvate tiibadega kärbes,
millele ta kinni jäi
ja millesse ta mattus
nagu kollasest klaasist kirstu.
Tohutu laanega koos
vajus see merre
ja sai merevaiguks,
kuni mina,
sinine meretuul, täna hommikul
puhusin selle kaldaliivale päikese kätte.
Nüüd värisevad kärbse läbipaistvad tiivad
päikese käes
helerohelisel männikasvul.
Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit
1
KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS
Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres
Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata
Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha
Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks
Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma
Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma
Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi
Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS
Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas
Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale
Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata
Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres
JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS
Kanarbikuvarred haaravad sul säärtest
peaaegu et valusasti
nagu su klutiea koerarakats
ja hoiavad sind tagasi
Aga sina lähed edasi
äraandja
Männioksad kaapavad su järele
pehme häbeliku käpaga
nagu su viimane mängukaru
ja hoiavad sind tagasi
Aga sina lähed edasi
äraandja
Kaselehed puudutavad su nägu
hellade kurbade hajevil sõrmedega
nagu su esimene kallim
ja hoiavad sind tagasi
Aga sina lähed edasi
äraandja
Äraandja nii minnes kui jäädes
Sealt künkalt algas imeline aas,
näis vastu taevasina sünk ja paljas.
Seal hiirekõrvul rohi oli maas,
nii imevärske ja nii igihaljas.
Sealt künkalt algas imeline aas.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi
ja tundsime, kuis mullast võrsus rohi.
Puud hüüdsid hääletult: ei või, ei või
ja vaikne rohi sosistas: ei tohi.
Me kuulsime, kuis puude süda lõi.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost,
et sellest laanest tagasi ei tulda.
Me läksime ja oksad läksid koos
ning värskes õhus lõhnas sooja mulda.
Kas tõesti kord saab tõde muinasloost?
Ehk küll me ümber kivist linn on taas,
me kõnnime, kui kõnniks me legendis.
Neist õitest algas imeline aas,
nüüd kõik need õied õitsevad meis endis
ehk küll me ümber kivist linn on taas.
Kord Veenuse faase oma emale
teleskoobiga näitas Gauss.
Eit vaatas. Täht paistis sealt temale
kui uurakil nikkelkauss.
Ja professorist poeg – ühes jorus see
talle rääkis, mis asi on faas...
Eit kuulas. Ja pööras torusse
oma vileda pilgu taas:
"Palju maksma see värk küll pidi sul,
sest tähe ta ligi toob, jah.
Aga miks ta valepidi sul
selle tähe keerab? Ah?