Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/KarevaD.php on line 11
Sündinud 1958.
Aeglaselt avanev uks |
Sellest maast, sellest saatusest |
Põhimõte |
Odysseus |
Luuletusi kokku: 89.
Ma ütlen: armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.
Ma ütlen: armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.
Me elu on me elu ainus mõte.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.
Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.
Sel päeval sadas verd ja peeglikilde
Ma lehti puruks käristasin tuulde
Seal oli kurbus naljakas ja pilge
Ses naeratuses mis lõi hambad huulde
Üks kummaline naer mis kurbust kaitseb
Ja klaaspaleesid Elu kitsaskohti
Ma olin unustanud vere maitse
Võib-olla varem kui ma oleks tohtind
Üks mälestus Üks õhtupoolik nagu ime
Suur selge taevas Põsel üksik pritsmepiisk
Pea kohal kajakate helevalge kriisk
Me keset suuri halle kive istusime
Siis oli männimets ja krobelised koored
Ja liivakukkund käbid Kleepund vaik
Päev loojus Piimashokolaadi maik
Me olime vist äkki hirmus noored
Üks sigaret kesk liiva adrut merd ja mände
Kui tulekahjukumas põles lääs
Me mängisime väga imelikke mänge
See oli võit Kuid võit mis polnud käes
Kes ütles: armastus? Või oli meelepete?
Kes julges öelda, astugu kolm sammu ette!
Kuis kellelgi küll vääratama juhtus keel
nii keerulise mängu lihtsa lõpu eel?
Kes söandas välja öelda selle, mis on tabu?
Ta pidi nägema ja kuulma siis, et nagu
välk oleks sähvatand, kõik surmavaikseks jäi.
Kes ütles: armastus? Tsurr, mängust välja käi!
Mängisime tookord aias kodu.
Keset tikripõõsaid seisis liivakast.
Seal ma hoidsin, kui ta pidas sõdu,
kaltsunukku --- mängult meie last.
Siis jäin haigeks. Üsna kaua aega
vaatasin ma läbi akna vaid,
kui ta tappis üksi keset aeda
mänguinimesi mängult elavaid.
Miskit õudset oli ses ja kurba
Üle põse jooksid pisarad.
Ma ei suutnud saata mängusurma
mängumeest. Ja pärisisamaad.
Must aurav kohv Ja tasa langeb lund
Ja suhkur lahustub
Sul värisevad käed
Ja mõnel lapsel tuleb Prantsus Keele Tund
Ja teised lapsed kelgutavad mäel
Kes teeb sel juhtub Aga kõik ei tee
Ja kõik ei tahagi
Ja ongi tore
Sa tellid ettekandjalt sidruniga tee
Ja tunned rõõmu et sa üldse oled
Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
Isa ja ema on leppinud jälle.
Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
Istun ja vahin ja mõtlen vist talle.
Nagu saaks mina siis kedagi päästa.
Vaibad on kortsus ja segi on sahtlid.
Keemia kontrolltöö keeratud käkru.
Köögi pool lõhnavad vasttehtud vahvlid.
Istun ja põrnitsen endale näkku.
Väljas on laupäev ja tilguvad räästad.
Mida ma vahin. et välja ei lähe.
Kedagi hoida või kaitsta või päästa.
Sõnu on palju ja suutmist on vähe.
Kõik on liiga laokil Ja ei mahu
ära kuidagi see valu sinu sees
Mööda tube käid ja otsid rahu
Tõelist rahu leiad üksnes eneses
Kõik on liiga laokil Kogu maja
Pole jõudu otsast alata
Vist on veidi liiga palju vaja
Seks et iseennast salata
P. B. Shelley'le
Poiss mängis põrgut üksipäini
Poiss kes ei uskund jumalust
Vaid selle loaga koju jäigi
et ta ei teeks mõnd rumalust
Poiss mängis üksi mängupõrgus
Ei lõhkunud ei lärmanud
Ta mängus sügavus ja kõrgus
Kõik mida elus märganud
Saand vanemailt kes kodust lahkund
vaid üksi koju jääda loa
kõik vallandus mis tasse mahtund
Poiss mängis põrgut tühjas toas
LOVE IS HEAVENLY HELL
LOVE IS HEAVENLY HELL
kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju
miski puudu jääb puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid
roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju
Nüüd, kus sa tead juba elust
vähemalt veerandit,
vaevalt et enese valust
enam teed erandit.
Võtmata, andmata võlgu
sügaval elutsed.
Võidad, siis kehitad õlgu.
Kaotad, siis tegutsed.
Taevani enam ei hõiska
rõõmud sus häbitud.
Hinnata oskad. Ja mõista.
Kuid üksnes läbitut.
tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust
küsid mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust
valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll
sinustki lõikan end lahti
küsid on valus on küll
Su mindud tee
jäi minu sisse
see tume mets
ja jahtund maa
ma tulen taas
su sammudesse
ja ma ei tea
mis minust saab
Siin ta otsib, siin ta leiab rahu.
Siin ta räägib. Kuigi üksinda.
Räägib ainult enesest. Ning ei mahu
talle pähe, et võiks teistest ka.
Ta ei talu valu. Valulävi
pole seks, et kõrgust karata.
Vale, valehäbi ja ka häbi
temas puuduvad. Mis parata.
Siin ta käib ja krimpsus õunu pureb
tuhvleis jalgu järel vedades.
Tal on taskus murdumatu mure.
Kuid ei kõnelda sest kevades.
Ma ootasin sind sellel külmal päeval.
Ma tean, et sa ei teadnud. Nüüd siis tea:
ma ootasin sind. Sellel külmal päeval.
Ei, vabandama tõesti sa ei pea.
Kõik otsustati väljaspool meid endid.
Ma ootasin, sest mina tahtsin nii.
Kõik otsustati. Väljaspool meid endid
ma teadsin, sa ei tule nagunii.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud,
kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid.
Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud.
Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.
Temast maha jäänud jälgi loevad,
kel juhtub olema seesama tee.
Ja mõned pilavad ja mõned poevad.
See puutub teda, teiseks küll ei tee.
Ta jätkab ikka oma jäljerada.
Liig tujukas, et olla Lemmik Loom.
Ja kuigi teda püüti kodustada,
jääb talle lõpuni ta kassiiseloom.
Hoia elust kinni hammastega.
Nuta, naera, kisenda kui peab.
Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
Kumbki teisest liiga vähe teab.
Igaüks on ihuüksi sõjas.
Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
Üheaegselt kumbki oma majas
külaliste ootel klopib koort.
Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis,
nagu pole tähtis vahukoor.
Rõdult näeme öösel samu tähti.
Ikka nähakse, kui oled noor.
Kui sa kukud, minul pole valus.
Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.
Unes nutan, kuigi pole alust,
sinu nagu iseenda eest.
Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?
Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.
Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund.
Öö tulles ühel lapsel hakkab kõhe.
Ta on nii ihuüksi suures majas.
Ja nagu temas, minuski on lõhe.
See hääl!...
Kui võikalt vastu kajas.
Öö tulles maailm avardub meil kahel.
On selles hirm, on vabadus ja mäss.
Ma tuigun teadmise ja teadmatuse vahel.
Ja temal uinuda on antud käsk.
Ma vaarun endas.
Vaarun oma ajas.
Mis on see, millest mõtlen kogu aeg?
Üks laps on ihuüksi suures majas.
Ja und ei tule.
Liiga kõrged laed.
Sellest maast, sellest saatusest
mõtleme kõik.
Silmad vaatavad, suu on vait.
Mida puutud,
see pudeneb põrmuks, vaid
huulte külge jääb kähisev hõik:
kui kaua?
Kui kaua, kui kaua veel
kestab
inimpikk äratee?
Ei, veel ei saa minna.
Mu salameel
ütleb: näha on antud see.
1981
Viinakuu viimasel päeval
sündisin surmaga segi,
viseldes, hüüdes pimedust,
kust olin tulnud.
Videvik viibis toas.
Valgust tiksus, kell voolas.
Vanaisa, suur, vaikiv,
seletamatu kui jumal,
kepiga kirjutas tähti
liivale.
Lind ta õlal
lehvitas tiibu.
Tal olid nokk ja saba.
Puud üha kohisesid.
Kaugel korises raba.
Isa moondus linnuks, tõusis õhku.
Ema heljuma jäi järvele.
Järsku lähenes ja oli õhtu.
Varjud tulid mulle järele.
Läbi kõrge lainetava udu,
juuksed lahti, jooksin, rinnus nuuks.
Tuuleladvast hüüti: kus su kodu?
Samas sain ma nooreks sarapuuks.
Päev langes. Üle silla
nad läksid paljapäi.
Ja viies, kõige väiksem,
jõe äärde maha jäi.
Neil olid laiad seljad.
Päev loojus, verine.
Ta tõusis pikkamisi,
põsk porine.
Jõeveega uhtus nägu
ja peoga jõi.
Siis hingas sügavasti ---
taas valu lõi --- ei või!
Üks liblikas kui unelm
sääl lehvis üle vee.
Liisk langes, kivi veeres.
Tal oli teine tee.
Puu all istudes puhus pilli
ja kõrval kuulatas koer.
Õhtu lähenes, ristik õitses
ja kõrgelt kahises kaer.
Hundid on metsas ja lambad on saras
ja pere peab õhtupalvust.
Ikka on keegi, kes välja läheb,
et vaadata viimast valgust.
Hingad, tunned, et ristik õitseb
ja tuules lainetab nurm.
Igaks pilguks, mil silmad sulged,
sinuga on su surm.
Puu all istudes puhus pilli,
kuni läks pimedaks.
Siis ta tõusis, vilistas koera,
sirutas end ja läks.
Ja kuigi ma kuulsin,
et kohtad mind veel
oma paljudes armukestes,
jääd minu jaoks ikka
vaid ränduriks teel,
kelle jalgu ma suudlesin
pestes.
Nii nagu Sa seisid
all pärnapuu sääl,
kui üle Su verise põlve
ma kallasin vett...
Valus õnnistav hääl
kaikus läbi mu
lapsepõlve.
Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.
See õhk, see kellade kaja,
see kõlaks kui viimne kord.
All hiilgava taevaraja
sa korraga oled orb.
Kõik möödub --- jõgi ja maja
ja murdund ladvaga mänd.
Ta vaatab, su Õpetaja.
Pikk pilvede palveränd.
Mees nüüd on merepõhjas.
Ja tütar taeva läks.
Eit hõbedasi hetki
loeb jäänud päevadeks.
Tuul liigub ümber maja
ja vaatab lahtist ust.
Ei ole igatsust.
Ei ole kahetsust,
mis kestaks eluaja.
Kass kõnnib üle raja.
Ta rohelisis silmis
liigatab maailm.
See tüdruk ei tule enam, ta teiseks
on saanud.
Puuks või kiviks või tuuleks või
kust mina tean.
Aga tänavanurgal on külm, tule
soojenda ennast.
Must koer meile järgneb, silmis
otsatu ulg
Ma kandsin musta ja valget
ja halli --- ja ometi
päev tõusis, mil panin selga
veripunase sameti.
Isa esikus seisis ja vaatas.
Ema peos oli taskurätt.
Ma läksin, all ootas mind saatja.
Ma tundsin ta jahedat kätt.
Sinule, Saatjale,
pühendan sellegi päeva
varjus võrsunu.
Sinule,
ainus mu mõte ja mõõt,
ainus mu karjus
ning kari.
Võta, veretu, vaata.
Kumb meist on saatus?
Kumb meist on kumma
vari?
Pime viib pimedat
õhtu eel.
Kõrkjad kõiguvad tuules.
Pinev ainuke pillikeel ---
ritsikas
jala juures.
Varjuna käid varjuliste vahel,
tasa kõliseb su tume ahel.
Otsatult on öödes orvulisi
kogunemas ümber tulesära.
Lähed sellest mööda, lähed ära,
pimedusse kadudes kui vette.
Seisad sillal, üks ja omaette.
Viirastuslik udu puude vahel.
Tasa kõliseb su tume ahel.
Iga päev,
iga öö
tuleb keegi
söestunud silmil.
Ei räägi,
mida ta nägi
elavas maailmas.
Lukus ukse taga
lõpeb inimene.
Kohtumõistjat pole.
Aeg on igavene.
Mõte laguneb
ja mõõde hajub.
Looma näota karje
tõuseb, vajub.
Vait, varjud on toas! Ära päri,
ära taha, et räägiksin loo.
Tinasõdurit-tantsijatari
enam tulest välja ei too.
Must koer magab
maailma tuhas.
Juulikuu klaasvalgus,
rüüstatud rand.
Kogu mu keha Su jälgi
mäletand, võpatand.
Kogu mu keha Su järgi.
Võhumõõk lõikav kaitset,
soolane leevendust.
Seda nii veidrat maitset
keegi ei leia sust.
Nii ta lahkus vastse koidu kumal ---
tulemeelne, tuhatkeelne mees.
Ja mu hingepõrgus tantsiv jumal
laulis, naeris, valules ning kees.
Oo, ta käte pühitsetud kirkus!
Oo, see õnnistav ning hirmus võim!
Väljas taarub aga turg ja tsirkus,
valimatu rõõm ning rõve sõim.
Nagu põlatud armastaja
ta seisis sääl teiste varjus.
Mööda tänavat kära ja suits,
veeti hõisates ohvrilooma;
nii pikk oli olnud paast.
Järsku värahtas, käsu pääle
keeltele tõstis poogna.
Münte ei võtnud maast.
Kell lõi mu südamest läbi;
pikk nõretav valgusepats.
Sa läksid ja lagunesid.
Jäi tühi raekoja plats.
Ma seisin ja sõrmitsesin
kaelas rätikut uut.
Ja kõrgel karjusid linnud:
tsurr, palgasõduri pruut!
Ma tõmbusin maantee äärde ---
must möödus matuserong,
nad liikusid alla läände.
Ei tea, kes sääl kirstus on?
Käest lille pillasin teele ---
mu meelde tuli üks mees.
Ma naersin kui nõdrameelne
Su sametist sarga ees.
Lumi sajab, sajab kõige üle.
Tuttav ahastus ja meeleheit
kaugenevad, kuni enam pole.
Istun lumes, märg on roosa kleit.
Su igasugusust igatsen rohkem kui
midagi muud.
Olen teadnud Su kuristikke.
Olen kummardund üle silla
ja vaadanud vette.
Sääl, põhjatuses,
ei ole põhjustki mitte.
Kui sügis on surmani läbi
elatud, siis tuleb kevad,
ma usun.
Puud, mis valvavad praegu
me kurbust, avanevad veel korra
valguse imele.
Sääl, nende laiade lehtede all
kohtumegi,
mu kallis.
Ei, ära tõota!
Ära ligi liibu ---
ei ole vaja
viimset lähedust.
Ma armastan
Su suuri raskeid tiibu
ja silmi,
tulvil tuhat tähendust.
Ma armastan Sind ---
tõrksat, kuninglikku
ning traagilist.
Su sõõrmete peen vaist!
Tean üksildust Sus,
surmakuristikku.
Säält oled vaadanud mind
nagu Naist.
Must pitser üle meelte ---
ma olen kurb.
Ma olen täna kurb.
Su kuljused, Su sädelev absurd
mind põrmugi ei veetle.
Pime taevas.
Kus on nad nüüd?
Mis teedel Tema sau nüüd rändab?
Haavat raevus
maalt välja saadetud --- ah, au!
Ma seisan aknal murtudkäsi ---
must siluett.
Jah, palun.
Kõiki kelli helistada
ma käsin, et.
Sa läksid, hajudes sääl lumesattu...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu ---
Suurt Vaikimist ---, Sul vaatan järele.
Mu veetlev hirm, Sind tuhat korda tundnud
ma olen --- tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdnud
end olen --- kust?
Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?
Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.
Kus ta nüüd on?
Elus või unes?
Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules?
Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
shampanja!
Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
purpurne sall.
Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
me hinge kumendama ka veel siis,
kui kõik on kadund. Meeleheite ringid
järk-järgult kaovad tumenevas vees.
Ei tea, miks tookord tõrjusin
Su kingid.
Siis küünlad põlesid, siis loitis pidu
all lumelummuse kristallpalees...
Nüüd, lugedes Su vaikseid
nappe ridu,
ma kummardan
Su kauniduse ees.
Mu viimne kirg on ligi lund
surmhele, kirgas, seletund.
Saand lõppeks otsa võigas sõit.
Sääl taevapiiril tõuseb koit.
Mis pimestav ürgvalgus see!
Ma tuigun otse taevasse.
Käed sirutan: oo, hiilgav võit!
Ja siis on kõik.
Jah.
Siis on kõik.
Suits ja udu, sammaldunud kivi,
hahetusse tõusev karjamaa,
jahe. Tõmban hõlmad vaheliti.
Tuled ka?
Kulu põletatud. Varjulinnad
saanud suitsuks, uduks, hajunud.
Puhast tunnet, kuhupoole minna,
olen tajunud.
Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas.
Ei tule teist ja paremat maailma
me jaoks. Nii nagu ühtki tegu
ei tõsta ümber.
Tuul ja taevas täna teine on
kui eile.
Ei, ei ühtki tuge väljaspool
me hapraid piire.
Valgus vaid.
Kohtuvad hämaras toas
selgus ja salapära.
Õieleht lehe haaval
armastus annab end ära.
Öö lõhnas, elav ja pime.
Vihm häälestas kõrget katust.
Me surnutest rääkisime
ja imest veel sündimatust.
Su silmad, nad olid ligi,
nad hingasid minu sees,
nad hiilgasid hingepõhja ---
ja põlatu ülenes.
Koit õhetas taevaserval.
Ning läbi jumalamaa
ma kõndisin Sinu kõrval,
liig tulvil, et tänada.
Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.
Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.
Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.
Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse.
Mees istub, pilgus igavikusära
ja vaatab,
meelekohas tume tuik,
kuis naine, kandes endas kallisvara,
sääl läbi aia
läheneb kui luik.
Pilk puhkab pilgus,
huuled avanevad
ja lihtne sõna puhkeb nagu lill.
Pulss tuikab, süda tuksub:
kevad, kevad!
Laps liigutas end ihus, pillavhell.
Oma loomanäo lähendad järsku nii loomulikult,
otsekui läheksid jõe äärde jooma.
Tunnen, et peaksin tõe tumedat vett
Sulle tooma, aga ei oska. Kui teaksin,
teeksin vist teisiti.
Nii olen vait.
Su silmade selgus on segi kelmi
keerubiilmega. Heleda pilvena
keerdud mu ümber,
küsides.
Vait olen, vait.
Sa lakkasid olemast ime
mu jaoks. Ma mõistsin
Su ära.
Kuid siiski
see selguse sära,
see kumendus imeline
Su ümbert ei kao.
Mis tunne on olla Sina?
Mis tunne on olla lill,
puu, taevas?
Mis tunne on olla mõte.
Loomihu ihkab elavat ja sooja,
ent külmil kõrgustikel ekslev vaim
ei leia rahu.
Mis see on, oh, Looja,
ürgmõte,
millest elus aimu sain?
Peod kobamas on igikonarlikku
inimlikku kogemust.
Ja öö
viib märkamatult ära
igavikku
tuhkpimeduses vargsi hõõgund söe.
Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.
Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.
Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?
Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja.
Kui palve püsib puhas leht su ees,
ent pliiats paneb vastu pimesi.
Mis on, ei ilmuta end sõnades.
Näol pole nimesid.
Ta vaatab sinu pääle sügavalt
ja kõrgelt. Veider, tõeline ja kurb,
peaaegu hirmutav harmoonia ---
s
ü
n
d
sellega sümmeetriline
m
r
u
s
Surm? Kujutu kujutlus.
Veevool viib ära Su näo.
Üle tumma ja tumeda jõe
tõuseb laginal lind.
Mida tean mina sest, elav,
ja kellelt ma küsin enam:
kuidas sääl on?
Vaid varje
kõigest mäletab hing.
Üha lühemaks jääb päev
ja kirjutatud sõna.
Viimne valgus.
vaimne igatsus.
Nii naiivne, napustavalt puhas ---
lapsekäega leitud luuletus.
Üha selgemaks saab seinal vari,
mis mind sünnist saati
painanud.
Ma ei osand kõnelda veel.
Sellest.
Aga juba olin aimanud.
Üksildus ja ülekohus,
vana-aja varjud õhus,
lõhnab teravalt jasmiin.
Õhtul hilja üksi õues,
võti kaelast kadunud. Põues
võõrad armud, aim ja piin.
Õielehti loeb ja poetab,
vaatab --- eemalt tuleb, toetab
planku pime purjus mees.
Hirm ja häbi, purpurkuma,
süda taob kui kahvatuna
tõuseb trepilt, ootab ees.
Üks lapsuke hilisel teel
on omapäi minemas.
Päev pooleldi helendab veel
sääl raagude pimedas.
Nii hilja kodunt ei minda.
Nii kaugele ammugi.
Mis surub ta vastu rinda,
et kiirendab sammugi?
Kaks kõrva, kaks musta silma
ja tilluke elav koon.
Õnn kuldab kurba maailma
ja kõigel on õhtu kroon.
Üks lapsuke minemas teel.
Karm riie, õhuke king.
Ja niipalju armastust veel,
et kaasa kisendab hing.
Keel kõneleb kõiksusega.
Ja inimlaps kuulatab.
Ta sündivasse ei sega.
Ta loodab ja luuletab.
Veel päevasüdame särast
ta põsed on põlemas ---
või purpurmõtete pärast,
mis puhkenud mõlemas?
Teist inimlast hüüab, kutsub
ta laulsõna hääleta,
mis valgel paberil tuksub.
Ja kõik on nii ääreta.
Lööb õide mõni möödaläinud viiv,
kui öö on lähenemas.
Kõik
saab kõnelevamaks.
Motiiv,
mis kooti sinu sünnikangasse:
suur puhas vesi,
igavene liiv
ja päeva poole sirutuvad käed ---
don't leave!
Don't leave!
DON'T LEAVE!
Pilt pimeduse põhjast,
teadvustriiv.
See lapse palve, lootus ürgnaiiv
mus liigatab, kui raskel raginal
öös kinni vajub
viimne raudne riiv.
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi ---
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
aimulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus.
Tuhat korda reetnud, raiund läbi
endas kõige elusama koe;
rebind välja read, mis kisendasid:
loe!
Tuhat korda taganenud, saland
oma saatust, eitand iseend,
püüdnud roomata, et unustada
lend;
tuhat korda püherdanud tuhas.
Kuid, oh hing,
su põhjast põlisjõul
ikka tõuseb põletavalt puhas
laul.
Põletatud luuletused
on su ümber elusad
Nende sosin, sahin, krabin
selge lapsehäälne palve
pikk ja kähe appiki-
sendus
Suur Surmaratas läbi rahva veeres;
kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
põrm, vaikus. Lüngad elavate keeles.
On maju, millest möödagi ei käi.
Mu vanaisa vaibus omas sängis,
mu vanaema välgusähvak viis,
mu isa viiul igavesti mängis,
mu vend ei tulnud iial tagasi ---
see kõik on minus kaudselt
vastu kajand.
Mis inimvõimatutes vormides
end võtab ilmutada v e e l
see sajand?
Mis suudab mõte
s e l l e tormi ees?
Värsirida kesk kaost ---
kirjandus?
Karjatus
pääsend viimasest paost,
surmani varjatust!
Kõiges on kõnekõla,
võimatult võõras vaim.
Alandub elusõna
nagu tallatud taim.
Tiivad kärbitud.
Kael
käänatult paku pääl.
Metshaned taevalael,
hingepõhja te hääl!
Oleviku käsi hoiab peos
minevikku mitmeharulist,
valgust valitseb,
mis veel on eos.
Taevas kaitse poolearulist.
Vaikselt viibis elavate hulgas,
vaatas, tundis, pani tähele.
Õhtul süütas lambi lauanurgas
--- vari langes valge lehele ---
ja ta kirjutas:
Ma tunnen kaasa.
Vastu klaase peksis pimedus,
rõske raske rusutuse-aasta,
pidev, painav, rõhuv pinevus...
Jah, ta nägi.
Sinna polnud teha.
Maailm märatses ja oigas.
Palavik
pures, raputas ka tema keha,
kätt, mis kirjutas:
mu olevik
Sääl akna taga ainus puu
mu hinge puudutas.
Ta lehed igaveses vihmas
läikisid.
Üks tuvi pimeduse põhjas
kluugutas
kui kutsudes.
Kõik kuuljad vaikisid.
Ei, seda valgust ei saa
mitte mäletada ---
ses märtsis, millest mõteldagi õud.
Kui valusalt võis taevas hahetada!
Kui ärkvel mõtte tuhatmeelne sõud!
Kui iseendale saaks vähem valetada.
Kui saaks.
Küll oleks see vast jõud.
1980
Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.
See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.
Imelik lausa.
Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.
Juures.
1980
Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele
päriseks
ei saa.
Jääb vahemaa,
jääb võõrastusevarjund.
Vaid sügav tarkus,
avar armastus
me erisusi lähendab
ja liidab.
See valguse
ja vabaduse vaim,
mis ilmub üheaegselt
kahes kehas
ja tunneb ennast ära
mõlemas.
1981
Suur Surmaratas läbi rahva veeres:
kes kandus kaasa ja kes alla jäi ---
põrm, vaikus.
Lüngad elavate keeles.
On maju, millest möödagi ei käi.
Mu vanaisa vaibus omas sängis,
mu vanaema välgusähvak viis,
mu isa viiul igavesti mängis,
mu vend ei tulnud iial tagasi ---
see kõik on minus kaudselt
vastu kajand.
Mis inimvõimatutes vormides
end võtab ilmutada veel
see sajand?
Mis suudab mõte
selle tormi ees?
1983
Laev tõstetud purjedega
mu rannale ligineb.
Ma aiman, ma tunnen seda ---
ja seisan, selg higine.
Laev pühade purjedega
ei ühegi lipu all ---
oh, olen oodanud teda
kui laps surmalagedal.
Päev loojub, pimeneb.
Öö ju.
Kas tuleb --- ei tule ta?
Nii märkamatult kõik möödub.
Kõik saabub
nii salaja.
laseb lahti teise käest,
ainsa karjatuse viivul
maailm veereb alla mäest.
Tühjad sõnad tuule viivul
plagisevad kõigest väest.
Pole purje. Paljad lipud
laeva edasi ei vii.
Igihaljad mägiaasad,
igatsuste lumitipud,
kurbus valuni.
Viib sünnieelsest unest surmaunne
neid vikerkaarevärviline kriis.
Ma arvasin, et armastus on tunne;
nüüd tean, et tegu --- viibimise viis.
Sust hoian nagu ihu hoiab valust
veel kinni viimse tuimumise eel.
Ma aiman, see, mil maa pääl pole alust,
saab taevatrepiks uinumise teel.
Ma mõtlen tõde. Jah, ma räägin ilust.
Ja hoian Sinust nagu vili puust.
Ma tean, et sel, kes tulvil teisest elust,
siin elus võetakse kõik sõnad suust.
Luuletus on kui unenägu; ühtaeg mälestus ja kujutlus; ei mitte elu-, vaid saatusejoont pidi avanev tõelus, ei mitte osakslangev, vaid alati olemasolev osa me maailmast --- kõiksuse kõnetus.Kauge kumin tuikamas veres; hümn, ümin, südamerütm, mida meie igavesti mängiv laps üksinda kuuleb. Ta tõstab pea, kuulatab --- kumina lähenedes kõrv eristab sõnugi, siis vajub vaikusse, teispoole vastust ja vastutust taas. Uni, mis ununeb enne, kui teadvuse karistav roosk kohale jõuab; liivale kirjutund kiri, mille pühib lainete keelav keel.
Luuletus algab liivaterast kui pärl; ta eneseloomises peitub paratamatuse paine, tas mistahes tühine sündmus võib muunduda tähenduslikuks. Luuletuse sisu on saladus ja tema vorm vaikus. Luuletus on kootud vaikusest otsekui õhkõrn sall, mis vaevata läbi sõrmuse libiseb. Musttuhat mustrit, märki ja ornamenti ei muuda ta maagilist olemust; mõistatuslik kui uni, ta ilmutab vaid oma lõpmatuid nägusid, ise ometi jäädes tundmatuks, tabamatuks. Äratundmise välkvalge silla ta siiski võib luua ka võõraste vahel --- sest oma sisemuses on sageli sarnased need, kelle vahel laiuvad maailmad.
Luuletus, uni, unelm ja unustus ikka on ilmum, tõus üle päriseks peetud piiri, äratundmine, ärkamine.
Iial, ah, iial ei ole me rohkem me ise, eales nii vabad ja ometi põhjatult üksi kui unes ja luules --- ja võib-olla armastuses.
Vaadeldes vikerkaarlevat maailma
valisin musta
enese elumärgiks: emapimeda eel-
armastuse, eelteadmise tuikavast tõest
ebamaailmade põhjas, siinsamas
silmade taga.
Kõik läheb lõpuni, laguneb,
tagasi tuleb,
teisenäoliselt teretab --- tunnen ju küll,
kinnisilmigi tunnen ära ta kivise käe,
sügava süle.
Kesk värvide visklevat küllust,
ülevoolavat sära üks seisab, sirge ja must,
teel tühjusse.
Reisikompsust ta jalge ees järsku saab
hüüumärgile punkt.
1
Jah.
Alguses oli Sõna.
Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin ---
mu sängil istus üks
ingel.
Taa vaatas mind vaikides ---
mispärast, ma polnud kindel.
Ta vaade mind valitses.
Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.
Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas ---
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine --- rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.
Siis silmile suudles ta mind.
Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust --- taevalik and! ---,
veel teadmata, kui
rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.
2.
Ma nägin unes --- Saatan kõneles
Su häälel. Keset aeglast hävingut,
kesk rususid ta andis mulle nõu,
klaasnõu ja ütles: "Hoia.
Siin on surm."
3.
Kahe kuldlöögi vahele mahub
vabalt kogu su elu,
üürike armuaeg ---
trots,
joovastus, valu ja rahu.
Armust on antud see.
Sünnist saati saatust sa kannad
salapaelatsi kaelas kui kallist
talismani, kus tallel
armust kantud su tee ---
tõeotsing,
otsus ja ots,
põrmust kui võetud kee.
Iga peeker põhjani juua
olgu kibe või magus see sõõm.
õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm
käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.
iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!
Ma ei tüssanud Sind,
Odysseus.
Ma olin, kes olen - nõid.
Kõik on joonud sest
kuldsest peekrist.
Ainult Sina jäid,
nagu jõid.
Ma armastan tarkust ja julgust,
Odysseus.
Rõõm, mille tõid,
on väärt, mida iganes soovid.
Võid jääda - ja minna võid