Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/IvaskI.php on line 11
Eesti luule

Ivar Ivask


Baltic Elegies/Balti Eleegiad

Eigth Elegy

VIII


Luuletusi kokku: 2.


Baltic Elegies/Balti Eleegiad

Eigth Elegy

    Infinite progressions of blue gradually shade
    into an Estonian childhood, my father's eyes,
    the fragrant beehive of a paneled veranda
    where I caught first the form of radiant windows
    and my language, Finno-Ugric, not Indo-European,
    a marvel of music and breathtaking brevity.
    The same vowel harmonies took me later
    to the labyrinthine lakes of Finland
    which mirror similar constellations of the soul,
    where just a transparency separates
    heaven from earth, salmon leap
    right through your heart, and you soon know
    where the world ends and how and why.
    A piece of ice tells it, so does polished glass,
    but only alone on a Karelian promontory
    in an August night can you touch
    the Great Bear above or below you,
    learn the last lore of the universe
    through your own heartbeat. This is the language
    of my verse, see on mu luule keel,
    in which winter is truly winter,
    spring, summer, fall possess me.
    I have learned other languages along the way.
    It is in Estonian I still count my annual rings.

VIII

    Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
    lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
    männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
    kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
    ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
    selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
    Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
    soome labürintlikesse järvisse,
    kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
    ning ainult lüümus eristab
    taevast ja maad, lõhi hüppab
    otse läbi su südame, ja sa tead pea,
    kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
    Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
    kuid üksnes Karjala kaljuneemel
    augustiöösel võid sa puudutada
    Suurt Karu enese kohal ja all
    ja õppida kõiksuse viimset teadmust
    kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste
    keel, see on mu luule keel,
    milles talv on tõepoolest talv,
    kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks.
    Tee peal olen õppinud teisi keeli.
    Eesti keeles loen tänini oma aastaringe.