Eigth Elegy | VIII |
Luuletusi kokku: 2.
Infinite progressions of blue gradually shade
into an Estonian childhood, my father's eyes,
the fragrant beehive of a paneled veranda
where I caught first the form of radiant windows
and my language, Finno-Ugric, not Indo-European,
a marvel of music and breathtaking brevity.
The same vowel harmonies took me later
to the labyrinthine lakes of Finland
which mirror similar constellations of the soul,
where just a transparency separates
heaven from earth, salmon leap
right through your heart, and you soon know
where the world ends and how and why.
A piece of ice tells it, so does polished glass,
but only alone on a Karelian promontory
in an August night can you touch
the Great Bear above or below you,
learn the last lore of the universe
through your own heartbeat. This is the language
of my verse, see on mu luule keel,
in which winter is truly winter,
spring, summer, fall possess me.
I have learned other languages along the way.
It is in Estonian I still count my annual rings.
Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljuneemel
augustiöösel võid sa puudutada
Suurt Karu enese kohal ja all
ja õppida kõiksuse viimset teadmust
kaudu oma südamelöökide. See on mu luuletuste
keel, see on mu luule keel,
milles talv on tõepoolest talv,
kevad, suvi, sügis võtavad mu omaks.
Tee peal olen õppinud teisi keeli.
Eesti keeles loen tänini oma aastaringe.