Warning: getimagesize(/web/helger/luule/pic/eestiluule.jpg) [function.getimagesize]: failed to open stream: No such file or directory in /home/murakas/math/u/lipmaa/public_html/luule/arhiiv/AlverB.php on line 11
Betti Alveri elulugu on võimalik lugeda näiteks siit. Allpool on toodud hetkel vaid kaks Betti Alveri imetabast luuletust. Huvitaval kombel on täpselt need kaks ja veel üks kolmaski luuletus kättesaadav jaapani keeles. Mõni oskajam inimene võiks kommenteerida tõlke kvaliteeti!
Mu juurde voogas | Tulipunane vihmavari | LES CORAUX DANS LA RIVIÈRE |
LA DETTE | A Tailor Called Sorrow |
Luuletusi kokku: 5.
Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias voos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.
Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?
Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind -- siis kunas, kunas,
kui mitte nüüd?
Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.
Mu hing jääb truuks.
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Olin väike,
kuid ihkasin juba
rohkem kui nukku ja
nukutuba, rohkem,
kui pildivihku pihku,
rohkem, kui linnukest
pihku, täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem, kui tooreid
tikrimarju, rohkem,
rohkem, kui midagi muud
ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos, tõesti
mu südame ligi, mu kaenlas,
mu süles, kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese !
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem,
pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma."
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast,
lippasin toast -
käsi veel ukselingil
lävel kepsu ju löömas jalad -
ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki !!!!
Oli katki !!!!
Oli keskelt murtud katki !!!
Suur päike paistis korraga kaugelt
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad -
ma olin väike !!!
Ei saanud millestki aru,
ei mõistnud,
ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin.....
oma elu esimest leina.
Ma ei osanud küsida,kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis on veelgi kenam
uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.
Je me souviens de ces instants
où larc-en-ciel
sur leau
brillait.
Nous étions sur le pont de fer.
Devant toi
une route amère.
Le temps m'offrait tous ses trésors.
Devant toi
une route amère.
Depuis le pont, moi,
jai lancé
dans leau
mon collier de corail.
Les trésors de mes temps sont gris.
Pâle
est la vérité divine.
Il ny a plus que les coraux
qui parfois brillent
au fond de leau.
Pourrai-je un jour payer la dette de mon âme ?
On a dabord saisi
mon châle
et ma fibule,
ma fleur enchantée, mon miroir magique,
et ma flûte
à la voix dargent.
Et puis lon ma ôté le verre où je buvais,
On a pris ma joie, ma force de vivre,
On a pris ma maison,
ma lumière et mon feu
mais la dette,
ma dette
nest pas effacée.
Si jespérais jadis, aujourdhui je sais bien
ce que lon veut encore : il me faut mettre en gage
mon ultime douleur
et mes dernières larmes
mais la dette,
ma dette
nest pas effacée.
En rêve, il me paraît que tout devient possible,
léternité
semble soudain mappartenir,
à moi
tous les bonheurs et les tapis de fleurs,
les millions de monnaies du monde,
tous les chants, les envols, la Voie Lactée
mais la dette,
ma dette
nest pas effacée.
Yesterday in drizzling rain
on the road,
depression came
with its scissors open.
He put unhappy shirts
around the necks
of children,
and stitched black markings
on the lives of others.
Around the red faces
the tailor called sorrow
let a cloth with death silk
in it
hang,
and mingled white basting thread
in their hair.